27.10, teisipäev
Seekord tuleb alustada vägagi lähedalt ehk siis lausa Tartust. Esimest korda pruukisin kohaliku lennujaama teeneid. Tulemus väärib kindlasti vähemalt mõne sõnaga kirjeldamist.
Minu lennuk väljus Riiga 16.40, Tartust jõudnuks ajaliselt sobivaim liinibuss sinna kohale 15.50. 50 minutit ette võiks ju mõistlik aeg olla ... aga mine tea, igaks juhuks kõlistasin lennujaama. Lauatelefon ei vastanud, kuid lennujaama kodukal antud mobiilil vastas asjalik meeshääl – nii napi ajavaruga kohalejõudmine polevat ikkagi hea. Kohal peaks olema vähemal tund ja viisteist minutit enne. Seega tuleks võtta eelmine buss, mis saabub bussijaama 15.15.
Imestasin pisut, et no mida imet sellises väikeses, sisuliselt ühte lendu teenindavas jaamas peaks nii palju varem kohal olema, kuid allusin veenmisele. Tegelikkuses kukkus isegi välja nii, et oleksin bussist maha jäänud, sestap võtsin takso ja kimasin kohale. Jõudsin kell kolm. Esimesed kaasreisijad saabusid nii umbes pool neli. Viimased aga kella nelja paiku – ning ei juhtunud midagi. Ei mingeid järjekordi, ummikuid ega lennukist mahajäämisi. See olekski veider, sest pisikeses paarikümne kohaga ootesaalis kogunes nii umbes tosinkond inimest.
Seesama asjalik mees, kes mulle seletas, kui oluline on ikka kõvasti varem kohal olla, sebis ja asjatas samas kogu aeg ringi. Sama veenva hääle ja hoiakuga. Seletades pagasile esitatud piiranguid, tualeti asukohta jne. Ei ega ma talle midagi pahaks pane – mees tegi lihtsalt oma tööd. Pisut vast liiga põhjalikult. Kuid ehk lennujaamas nii peabki.
Üleskaevatud majaesise ja ümberehituste haardes lennujaam oli esimene etapp. Peale turvakontrolli astusin uksest välja .... õue. Esimese hooga näppisin ühte kinnist ust, piilusin teise kitsukesse käiku ja siis alles tabasin kõrvalseisva ehitussoojaku ukse peal silti „gate“. Aaaajaa .... meelde tuli registreeriva neiu hoiatus, et geitsis neil tualetti pole. Geitsis ... nojah ... ju see on siis mingi lennujaamatibide zhargoo.
Astusin siis geitsi ehk ooteruumi uksest sisse. Ruum oli esimese hooga üllatavalt ruumikas sellise
plekkkuudi kohta. Ahahh, see tulemus on ju saadud nelja soojaku kokkukeevitamisel. Hmhh, veider, aga funktsionaalselt päris toimiv.
Veidi ootamist ja tuligi pardalekutse. Jällegi esmakordne kogemus – sinna tuli minna jalgsi. Muidugi mitte kaugele, kuid siiski – olen ka väiksematest kohtadest (nt Joensuu) ikka kogenud ületurvatud suhtumist, et reisijat lennuväljale tuterdama ei lasta ning ka väikseim vahemaa kaetakse bussis.
Pisike propellerlennuk täitus nii umbes poole võrra ning ruleeris end stardiraja ühte otsa. Hetk järele mõtlemist ning täistuurides võbelev lennumasin vedas end innukusest ja omaenda vaprusest tudisedes maast lahti ... ning kadus praktiliselt kohe madalatesse pilvedesse.
Lühike reis (50 min) kulges mõnusalt, ehkki aeg-ajalt pidin oma kaela ära nihestama, et aknast midagigi näha. Aru ma ei saa, milliste hiinlaste mõõdu järgi need illuminaatorid tehakse – minu jaoks lõpeb akende ülemine serv enamasti õla kõrgusel. Turgutav tomatimahl ja hommikul lugemata jäänud Postimees muutsid selle retke lobedaks.
Ahjahh – Airbaltic oli seekord lennuki koos meeskonnaga laenanud Islandilt. Igatahes kiidan mina seda firmat küll kõval häälel ja ei lakka imestamast eesti lennukompanii üle, kes sihandseid reise kuidagi korraldada ei suuda.
Riiga sai maandutud juba üsna tihedas hämaruses. Buss veeretas meid lennujaama, kus pidin ootama poolteist tundi. Selle aja täitmiseks ja ühe vajaliku liigutuse tegemiseks küsisin lennujaamas kohe esimese hooga, et kuidas seekord Wi-Figa ühinemine käib ... ja keegi kurat ei teadnud. Isegi AirBaltic infotöötaja kehitas ainult õlgu ja soovitas küsida mõnest kohvikust. No mida? Lõin arvuti lahti ja Wi-Fi täiesti olemas ... ehkki tasuline. Ahhh olgu, las ta siis olla. Lugesin pisut ning – üllatuseks tuli jällegi jalutada lennukini. Seekord pisut kopsakam lennumasin, mis minu ja veel poolsada inimest Moskvasse lennutas. Huvitav, kui isegi lühikesel Tartu-Riia liinil pakuti vähemalt tasuta mahlaklaas, siis palju pikemal Riia-Moskva omal oli vaid võimalus üht-teist osta.
Moskva Šeremetjevo-2 lennujaama remont kestab ikka veel. Pooled vahekäigud on kinni, ülejäänud ruum üsna tihkelt rahvast täis. Järgmise värava juures säätab end välja lendama kasahhide seltskond, meestel kui naelaga peas kinni lahutamatu kopsakas karvamüts, naised käratsedes pampusid säädmas.
Üllatavalt kaubareisiline nägi välja ka tasapisi Moskva-Jerevan lennule kogunev, enamasti sihtriigi kodanikest koosnev kamp. Praktiliselt igaühel oli kaasas suurem või väiksem pamp, karp või kaubakott käsipagasina – huvitav, mis nad küll suurema pagasina veel ära andsid? Eriti veider oli näha ühe kuldhambulise onkli kilekotist turritamas sõiduauto kojamehe pakendeid – no kas tõesti Armeenias neid ei müüda? Nojah, aga kuna on teada, et suur osa armeenlaste diasporaast töötab ja tegutsebki justnimelt Venemaal ja eelkõige Moskvas, siis pole üldiselt ka imestada – eks see lennuk suuresti gastarbaiterite tramm ole.
Pisut enne keskööd välja lendavas Aerofloti lennukis magada eriti ei õnnestunud. Kõigepealt jooksis vahekäigus mahlakäru, siis pakuti süüa ning vast nii pool tunnikest enne maandumist õnnestus suigatada.
28.10, kolmapäev
Maandusime kolmveerand neli kohaliku aja järgi. Enne jaamast väljumist – või õigemini enne ametlikult Armeenia pinnale astumist – on vaja veel üks tarviline toimetus ära õiendada. Nimelt tuleb osta viisa. Õnneks saab selle ilma igasuguse eelregistreerimise vms jamata soetada sealtsamast, otse lennujaamast. Kolmenädalane ühekordne turismiviisa maksab 3000.- Armeenia drahmi ehk siis nii umbes 80.-EEK (antud hetkel maksis üks EEK 37 AMD). Kuna ilmselt Eestis kuskil drahme vahetada ei saa, siis võib kaasa võtta kas USD, EUR või RUB, vahet pole. Muuseas, vähemalt ühe Armeenia panga kodukal nägin ma ka EEK kurssi, nii et mine tea, järsku saab kohapeal ka EEKe otse AMDeks vahetada. Ei tea, ise ei proovinud. Lennujaamas aga toimib ööpäevaringne valuutavahetus, kus sai vajalik kogu USDe AMDeks vahetatud, viisa ostetud ... ning tere tulemast Armeeniasse!
Tõsi küll, meie (Moskvas liitus minuga kolleeg, kel oli päev varem Moskvasse asja olnud, nii et edasi räägin meie-vormis) Armeenias viibimine jäi esimese hooga vägagi põgusaks. Kohe lennujaama väravates lehvitas kokkulepitud vastutulija ning peale mõnd põgusat teresõna juhatas meid autosse, millega asusime teele Mägi-Karabahhia poole teele. Edaspidi kasutan lühiduse mõttes MK – loodan, et ehk ei häiri see liiast.
Sellest sõidust tuleb rääkida nii mõndagi, kuid kõigepealt reisumehe jaoks peamisest ehk tingimusest. Jerevanist Stepanakerti ehk Armeenia pealinnast MK omasse saab mitut moodi. Vähemalt teoorias.
Ehkki mõlemas linnas on olemas lennujaam, ei toimi lennukiühendus seni mitte. Asi selles, et mägedevahelises orus paiknevasse maandumiseks peaks lennuk liialt lähenema de facto Aseri piirile. Tuletan meelde, et de jure on MK ju Aseri territoorium, de facto aga iseseisev riik. Ehk siis Aseri seaduste järgi on MK mässuline provints, mis ei allu keskvõimu kontrollile. Ning see keskvõim ehk Bakuu on lubanud, et laseb alla kõik lennumasinad, mis tema õhuruumis ilma loata ringi sebivad. Loogiline, kas pole?
Tõsi küll, 2010.a. lõpupoole peaks see Stepanakerdi lennurada saama ümber ehitatud nii, et reisiohutus peaks olema tagatud. Võimalik. Seni loomulikult eksisteerib ka kopteriühendus, kuid nö normaalse inimese jaoks on see puhtalt teoreetiline variant.
Teiseks variandiks on bussiühendus. Pidada toimima kindlalt (ühe allika väitel kord päevas), kuid lootusetult aeglaselt. Sõita on ikkagi 350 kilomeetrit. Võttes arvesse, et see tee kulgeb üle mägede, ei paista see meie jaoks kuigi ahvatlev.
Sestap valime kolmanda tee – auto. Eelinfo selle maksumuse kohta on põrgulikult vasturääkiv. Kes räägib 80-100 USD, kes täpsustab, et see on inimese kohta, kes ütleb et taoline summa tuleb korrutada kahega. Ühesõnaga metsa mingu nad kõik, mina räägin, kuidas mina sain meie reisi korraldatud.
Et ajasin asju MK Jerevani-esinduse kaudu, siis sain masina, mis viis meid kohale 100.-EUR eest. Masina kohta. Ametlikult, koos arve esitamisega ja puha. Kuid ohjah, see oli justnimelt masin.
Tuntud nalja kohaselt on olemas autod ja siis on olemas masinad – nagu pesumasinad, õmblusmasinad jm. Meie puhul sattus selleks Žiguli 07. 
No mis ma oskan öelda. Ma ei mäleta, millal viimati sattusin Žigulisse. Sestap ei mäletanud ka seda tunnet, et kiirus 80-90 km tunnis tundub ebaturvaliselt suur. Tõsi küll, sellise kiiruseni ulatus meie kulgemine harva, sedagi põhiliselt allamäge minnes. Ehkki masin oli uus – 2008.a. väljalase – oli talle peale pandud hübriid ning juht üritas enamasti sõita odavama kütuse ehk gaasi peal. Seetõttu oli meie kiiruseks pahatihti 40-50 km. Ning seetõttu tuli ka korda kolm peatuda gaasi tankimiseks – sest rohkemaks ühest paagitäiest lihtsalt ei piisanud. Bensiini peale lülis autojuht vaid suurematel tõusudel.
Kuid teisest küljest – see bensiini peale ülemineku võimalus meid ka korraks päästis, kuna gaas sai lihtsalt otsa. Kella poole kuue paiku. Mägedes. Tühjal maanteel. Õnneks järgmine auto möödus meist siiski üsna pea ning lonks bensiini vedas meid kuni järgmise gaasijaamani.
Aga autojuhi kiituseks pean ütlema, et tegemist oli vana tegijaga. 30 aastat roolis ning ettevaatlik sõidustiil andis kindlustunde. Tõsi küll, hiljem sain teada, et mehel oli karmilt keelatud kiirustada. Ning et see keelaja sõidab samasuguse masinaga kogu vahemaa läbi 4 tunniga. Meil läks 8. Kaheksa tundi kitsas autos. Vaheldumisi tukkudes ja siis läbi unerähmaste silmade maastiku ilu tabada püüdes.
Sest maastik on siin kaunis. Oh kui kaunis. Enamasti ei saa öelda – loodus, vaid justnimelt maastik. Mäed, mäed, mäed. Nii erinevad. Vulkaanilised tardunud lasumid. Tektoonilised üleskerkinud ladestused. Kord teravad, kord ümarad. Teeäärses läbilõikes – iga geoloogi märjas unelmas – kihiti maailma ajalugu. Kord kollakas, kord punakas, lilla või lausa roheline.
Ja see tee – see on lihtsalt super! Ma ei pea silmas mägiteele omast kurvitamist-serpentiinitamist. See on paratamatu. Ehkki lausikmaalase jaoks pisut kurnav. Kuid teekate – see va asfalt – see on enamasti oivalises korras.
Taolise luksuse seletus on ka silmaga nähtav. Tee ääres seisavad sildid, mis seda kõike 
seletavad. Raha tee ehitamiseks on korjatud üle kogu maailma laiali paisatud armeenlaste käest. Kord aastas korraldatavasse kampaaniasse panustab iga pisutki edukam armeenlane – ning ettevõtlikud on nad enamasti kõik. Kogutavast rahast läheb suur osa sellesama MK jaoks, ehkki jagub ka nö päris-Armeeniale. Mõni teelõik on aga suisa konkreetse annetaja nimeline.
Põgus peatus kontrollpunktis ning tee võib jätkuda. Kontrollpunkt tähistab siis seda kohta, kus nn rahvusvahelise õiguse kohaselt peaks lõppema Armeenia ja algama Aseri territoorium. Kuid tegelikkuses lõpeb Armeenia ja algab Karabahhia. Või siis Artsahh, kui võtta aluseks armeenia-pärane nimi.
Nii ehk teisiti, selles punktis esitatakse teile paratamatu küsimus – kus on teie viisa? Vastus saab olla vaid üks ja imelihtne – ma Stepanakerdis lähen välisministeeriumisse ning saan selle. Sellest viisast tuleb rääkida mõni rida.
Karabahhial ei ole Eestis ametlikku esindust. Ei saagi olla, sest Karabahhiat ei ole Eesti Vabariigi jaoks olemas. Nii nagu pole teda olemas ametlikult mitte ühegi maailma riigi jaoks. Isegi Armeenia pole teda ametlikult tunnustanud. Kuid mitte see tunnustamine pole hetkel oluline, vaid viisa.
Enne reisi Mägi-Karabahhiasse külastage selle välisministeeriumi kodukat. Igaks juhuks esitage päring, kas ikka olete oodatud. Ehkki samas – olen suhteliselt kindel, et ka ilma seda tegemata saate te edasi. Kuid seda ma ainult oletan, mitte ei kinnita. Teoreetiliselt peaks kõike seda viisandust ajada ka Armeenias paiknevast MK esindusest. Praktikas räägin jällegi sellest, kuidas meil see asi välja nägi. Proovisime enne kohalesõitu korduvalt järgi uurida, kas kõik on ikka korras, kas võime asuda teele. Ilmselgelt ei saadud meie murest aru.
Lõppkokkuvõttes ja reaalses elu käis asi nii – mitte keegi ei tundnud Armeenias huvi, kas me oleme ikka MK viisa omanikud. Armeenia ja MK piiril küsiti passi ja pandi nimi kirja – aga seda teevad nad kõigiga – ning pandi südamele, et me ikka välisministeeriumist läbi käiksime, sealt vastava paberi võtaks ning väljasõidul selle sealsamas piirpunktis ära annaks. Etteruttavalt – välisministeeriumis tuleb koha peal täita viisaankeet ning lasta vastavale lehekesele kirja panna, kuhu plaanite reisida. Nädalane lubatäht läks meile maksma 6000.-drahmi. Palusime viisat passi mitte kleepida (sest muidu ei pääse hiljem Aserisse) – sellega jäädi isegi päri (ehkki rõhutati, et tegu on erandiga). Pärast, riigist lahkudes, pidime paberi ära andma. Viisa kui sellise vastu eriti huvi ei tundnud keegi. Kuid ma ei taha eriti mõeldagi, mis oleks juhtunud, kui me oleksime nö vales kohas vahele jäänud (ehk seal, kuhu sõitu me kirja ei pannud – kuigi vastavaid pabereid kontrollitavat ainult rindejoone lähedal) ning oleks üritanud ilma viisata maalt lahkuda. Kordan, neid kõiki lisamomente ma ei tea.
Et päev oli meie kohalejõudmise ning asjatoimetuste lõpetamise ajaks juba niigi üsna pikk, siis lisan ainult paar sõna varase õhtusöögi kohta. Restoran Ureni oli hea. Vägagi hea. Ettekandja päris koheselt, et kas soovime toidu kõrvale tehase või kodust tutovkat – kohalikku napsi, mis aetud mooruspuu viljadest (see on see puu, mille teatud sordi lehti kasutatakse siidiusside söötmiseks). Kui omapärane naps kõrvale jätta, siis kokkuvõttes oli söömaaeg liigagi tavaline. Ehk siis oleks oodanud midagi koloriitsemat. Jah, kõik oli hea. Ja kindlasti sellise restoraniliku söögikoha kohta soodne – meie arve läks kahepeale 9000.-AMD.
Kuid aitab sellest päevast. See oli pikk ja väsitav.
29.10, neljapäev
Ehkki peatume MK pealinna Stepanakerdi parimas ja keskseimas hotellis, äratab mind hommikul kuke kiremine. Pisut kauge ja ähmane, kuid eksimatult kukelaul.
Asi nimelt selles, et ehkki see hotell paikneb linna peaväljaku ääres – üheskoos valitsus-, parlamendi- ja pangahoonega, algab sama väljaku ühest äärest ka nö tavaline elu. Ehk siis väikesed eramud, mille hoovides võib kukkede kõrval ka rahulikult seapõrsas elada
Novembri lõpu kohaselt on Eestis juba üsna tatine ilm. Stepanakerdis algab aga ilus päikeseline hilissuvine päev. Nii päikeseline, et pean lausa endale päikeseprillid ostma – no ei taibanud neid kaasa haarata. Õnneks on prillid siin ka odavad – 2000 AMD ehk nii umbes 55.-EEK. Eks Türgi lähedus annab tunda, enamik sedasorti kraamist tuuakse ka Eestisse sealtmaalt.
Et see päev on täis töiseid kohtumisi, siis saan rääkida vähesest. Kuid kindlasti tuleb kirjutada kahest muuseumist, mille jõudsime õhtupoolel enne sulgemist läbi käia.
Esiteks kohalik koduloomuseum ... või no umbes sellenimeline asi. Kahekorruseline hoone kümnekonna saaliga annab kiire ülevaate aegade algusest kuni tänase päevani. Tüüpiline nõuka-aegne standardmuuseum. Isegi nõuka-loosungid olid seintel säilinud ... ehkki nö varjukujulised Nimelt oli stendide kohal olevatelt punakangastelt küll pealekleebitud tähed maha rebitud, kuid nende jäljed olid pleekunud kangal selgelt näha – nii tuvastasin ühel Lenini tsitaadikese. Tõepoolest „sõnum minevikust“, kahvatu vari, kuid siiani näha.
Muu tavapärase ajaloolise väljapaneku hulgas torkas silma üks kaart, mis kujutas nn Wilsoni-
Armeeniat. Ehk siis seda mõttelist Armeeniat, mis projetseeriti kaardile I MS. Selle tohutu territooriumi (mis hõlmas suure osa praegust Türgist, muudest naaberaladest rääkimata) keskel kügeles kehastunud etteheitena Nõuka-aegse Armeenia kontuur. Nii umbes 15% sellest suurest, kuid mitterealiseerunud Armeeniast.
Sellise kaardi ees seistes mõistad, kui keeruline on olla Armeenia naaber. Ehk siis sellise riigi naaber, kes enamikku ümbritsevatest aladest õigusjärgselt enda omaks peab.
Kunagise nõuka-muuseumi viimased saalid olid alati pühendatud kohaliku nn rahvamajanduse saavutuste ülistamisele. Ehk siis nõukogude elu hääduse tõestamisele. MK tänapäevases variandis olid need ruumid ümber korraldatud ning seda täitis tõestus sõjaaja koledustest ja kohalike elanike vaprusest. Sõja all peetakse siinkandis mõistagi silmas mitte II MS, vaid sõda Aseriga 1990-te paiku, kui MK oma iseolemist kaitses.
See üldajaloo muuseum on aga lilleke võrreldes teise, omamoodi palju ebatüüpilisema sõjamuuseumi kõrval. Too teine sisaldab 3150 pilti. Just nii suureks loeb MK oma hukkunute arvu viimases sõjas. Ning kõigi hukkunute fotod katavad seinu. Kümnete ja sadade kaupa grupeerituna. Piltidest laotud pildid. Üks seinatäis raamitud fotosid kujutab endast MK lippu. Teine kaarti. Kolmas, neljas ... Oehh, see on raske. Seda raskem, et muuseumi peab ühe hukkunu ema. Ema, kes ei suuda siiani oma pisaraid varjata. Kes on muuseumi ühe eksponaadina välja pannud oma poja pulmaülikonna, mida poiss aga kasutada ei jõudnudki. No ja nii edasi. Pisaraid on selles kitsukeses muuseumis valatud ilmselt väga-väga-väga palju.
Kuid samas – sarnaseid muuseume leiab mujalgi. Kaasaegse maailma värk. Iga hukkunu kohta leiab nüüdsel ajal ju pildi ning seeläbi muutub iga surm isiklikuks. Ning nagu muudelgi taolistel puhkudel peab lahingukuulsuse muuseumi üleval riik. Nii et peale inimliku leina ja mure on selles kõiges tubli annus riiklikku tõeõpetust. Küüniline? Jah. Kuid eluline.
Sel õhtul läheme sööma ühte teise meile soovitatud restorani. Et olla hea ja mõistlike hindadega. Linnasüdames paiknev, ilmselt parim kohalik resto kannab nimetust „Rossia“. Nonäed siis. Samas – midagi venelikku silma küll ei jäänud. Suhteliselt kaasaegses hoones paiknev restoran püüdles
interjöörilt pigem millegi italianoliku poole. Toidud olid head, ojaa. Kuid taas – ei midagi erilist, selles mõttes et ei mingit kohalikku koloriiti. Peale veniva granaatõuna-kastme, mida igas sealses söögikohas on võimalik küsida – see näikse olevat kohaliku gurmee uhkus. Saime taas hakkama nii umbes 5000.-AMD’ga per nase.
Et meie hotellis pakuti klientidele kuni kella 21.00 tasuta sauna, siis kiirustamegi sinnapoole. Olime sellest vagast soovist varem hotelli administratsiooni hoiatanud, kuid ... ega väga ei üllatunudki, kui meie saabudes polnud sauna veel sissegi lülitatud. Elektrikerisega saun, nagu juba aru saada – kuid siiski vägagi kabe, kiire kuumenemisega, väike leiliruum valitud laudadega vooderdatud (ei kuskil ühtegi oksakohta, millest võiks hakata midagi nõrguma). Pisike basseinike, dušš, avar ja viisakas puhkeruum. Ühesõnaga kõik, mida selliselt tasuta teenuselt tahta. Uni tuli peale kõike seda sügav ja kosutav.
30.10, reede
Hotelli hommikusöök on selles majas küll omamoodi mõnus, kuid väga ühekülgne. Lisaks pisut ülepakutult peenutsev. Kõikvõimalikud palakesed olid ükshaaval kunstipäraselt ja hõredalt laotud jalal seisvatele vaagnatele– isegi kurgi- ja tomativiilud – mida tuli siis tangikestega ükshaaval õngitseda. Hea mulje jättis noorepoolne kokk, kes igale soovijale vastavalt tolle soovile omletti praadis, lisades sellele eri sorti liha-, singi- või vorstikribalaid.
Mingi veidra arusaama järgi kuulus aga tasuta komplekti lahustuv pakikohvi, ehtsat kohvi tahtes pidid mitu korda seletama, et sa tõesti tahad armeenia kohvi ning siis pidi ka mõnisada drahmi eraldi juurde maksma. Seda aga soovitan meeles pidada, et türgi kohviks seda head kanget kuuma liiva sees vaaritatavat rüübet kutsuda ei maksa – kohaliku võtavad seda solvanguna.
Päev möödub taas töö tähe all, ehkki vahepeal õnnestub endale välja kaubelda kiirekskursioon Askeran kindluse juurde. Tegu on pigem omamoodi Hiina müüriga või muu sellelaadse 
analoogiga, mis pidi itta avanevat orgu (mille kitsamas otsas paikneb Stepanakert) kaitsma idast tulevate vainlaste eest. Võttes arvesse, et sellesse suunda jääb tänapäeval Aseri, pole vaja kaua oletada, kes end kelle eest kaitses.
Tõsi küll, üsna vaatamisväärset objekti pole aga kuigivõrd üritatudki turistisõbralikuks muuta. Puuduvad elementaarsed jalgrajad-vaateplatvormid, siltidest-seletustest rääkimata. Kiirelt künka otsa, varemete keskele roninuna saab aga küllalt hea vaate kogu orule ning seda poolitava müüri jäänukitele, et endale kunagisi sõjaplaane ette kujutada. Pooletunnine sõit pealinnast välja on seda kindlasti väärt.
Teine vaatamisväärsus paikneb sama maantee ääres. Õigemini peaks ütlema, et see on objekt 
number 1, kogu Artsahhi sümbol. Papik-Tatik. Ehk siis vanaisa-vanaema.
Stepanakerdi linna äärele jääv kuju ... või siis suisa kompleks kujutab endast kahte pead – habetunud vanamehe ja räti sisse mähitud naise pead. Õilsa legendi kohaselt on siis tegu karabahhide esivanematega, kelle pead on maa kohal, aga kelle kehad ongi kogu Karabahhia.
Paraku on sellel õilsal legendil aga ka teine, koledam külg. Nimelt rajati see – kaude Armeenia sümbolit ehk Ararati mäe kaksik-koonust meenutav – sümbol hoopis traagiliste sündmuste ajel. Esitan versiooni, mis meile räägiti ning kuna rääkijaks oli väga väärikas inimene – kohaliku ülikooli õppejõud – siis ei pea vajalikuks selles loos kahelda.
Nimelt ehitati kuulsast Armeenia roosast tuffist kuju 1973.aastal, mälestamaks 1967.a sündmusi. Siis olla kohalik aserist õpetaja tapnud julmalt oma armeenlasest õpilase. Ammukäärinud vimm plahvatas põlema ning Karabahhia armeenlased nõudsid õpetajale surmanuhtlust. Kohus olla aga määranud eluaegse vangistuse. Kohtuhoone ees õiglast otsust oodanud rahvamass võttis seepeale õigusmõistmise enda kätte. Hoonest väljunud õpetaja istus autosse, kuid ei pääsenud kuhugi kaugemale. Masin kallati üle bensiiniga ja pandi põlema.
Artsahhi riikliku ülikooli lähistel leiab ka ilmselt ainukese sõjajälgedega maja. Tänavalahinguid 
siinkandis küll ei olnud, kuid pommitati linna mehemoodi. Ühel mitmekorruselisel hoonel on siiani näha pommikildude poolt sisseküntud jäljed.
See-eest ülikool ise jätab väga viisaka mulje. Standardsevõitu koolihoone on korralikult remonditud, auditooriumid-koridorid-kabinetid kõik heas korras. See, et ka siin on hoovis mälestusmärk langenud tudengeile, pole erand, vaid norm – analoogseid memoriaalikesi kohtab igas tihti.
Kuid miks tasub sellest ülikoolist omaette rääkida, on nimetuse tõttu. Artsahhi riiklik ülikool. Mitte Mägi-Karabahhia oma. Põhjus väga lihtne – akadeemiline rahvas kolab palju mööda ilma, konverentsidel jne. Kui nende nimeks oleks Mägi-Karabahhia riiklik ülikool, oleks vältimatud konfliktsed või vähemalt probleemsed olukorrad, et „Oot-oot, miiiiiis riiklik? Sellist riiki ju pole!“ Artsahhi riiklik ülikool kõlab aga ju sama süütult kui nt Moskva riiklik ülikooli, kuid samas kannab endas siiski ennast-kinnitavat sõnumit. Piisavalt selge neile, kes seda tahavad kuulda.
Muuseas, sama nimetamis-mäng kehtib ka muudel puhkudel. Artsahhpost kui riiklik postiagentuur. Armeenia / Stepanakert kui postiaadress (mitte Karabahhia / Stepanakert) – et rahvusvaheline Postiliiga probleeme ei tekitaks. Kohalik konjak ja vein väidetakse Armeenia toodanguks, et saaks seda väljapoole turustada. Omamoodi skisofreeniline olukord? Jah. Aga selles olukorras ilmselt paratamatu.
Meie viimast õhtut Karabahhias tähistab aga mõnus õhtusöök. Üks välis-armeenlaste rahadega kohalikku põllumajanduse edendava fondi juhataja palub meil valida endale meelepärane koht. Seletame kolleegiga üksteise võidu, et ei taha ühtegi peenesse restorani, vaid normaalsesse asutisse, kus ka nö normaalsed inimesed söövad ning kus kohalikku koloriiti aimata oleks.
Pika veenmise peale otsustakse meid viia õige omapärase kohaga asutusse. Mis selle päris nimetus on, jääbki saladuseks, kuid kohalik rahvas nimetab seda „Elavad ja surnud“. Ehmatava nime taga on asukoht ja kohalik huumorimeel. Nimelt paikneb kõnealune restoran äärelinnas surnuaia kõrval. Kuid et selles vaikses naabruses tihti õige lustakad olengud aset leiavad, siis on ju säherdune nimeleid igati õigustet
Millest on hea meel – mul õnnestub lõpuks ometi ära proovida kuulus haš. See on sihandne ülitummine puljong, mida keedetakse öö otsa loomajalgadest ning serveeritakse koos lavašši ja küüslauguga. Tegu on tõelise elustajaga ning sestap pole ka ime, et nii nagu vene kultuuris võib leida pelmennajaid, nii kaukaasia kultuuris leiduvad hašnajad. Tõsi küll – ühe väga tõsise eripäraga. Nimelt avatakse need kohad ülivara hommikul – nii umbes viie paiku ja juba paari tunni pärast suletakse. Need on mõeldud siinkandis tavapäraseks puhuks. Kui mees on öö otsa veinilauas istunud, aga hommikul vaja tööle minna, siis astutaksegi sellest asutisest läbi. Kauss kuuma, toitvat ja ärgitavat leent toob tagasi elule. Ohtralt lisatav soolaga purustet küüslauk välistab pohmeluse tekke. Kausi peale laotatud lavašš väldib neste jahtumist, sama lavašši mudistatakse leeme sisse ja süüakse porsunud ollust jällegi lavašši lusikana pruukides. Kõvemad mehed soovitavad siia kõrvale võtta pitsikese haljast ning tulemuseks olla ponks poiss, kes vaatamata öö otsa kestnud pummeldamisele sammub reipalt objektile.
Miks ma aga ütlesin, et see haš on kaukaasia, mitte armeenia kulinaarne eripära? Asi selle, et ükski sealsetest rahvastest ei ole nõus sinase toidu autoriõigust teistele loovutama. Olen juhtunud kuulma vihast vaielust sel teemal ning iga mägilane väidab, et tegu on justnimelt nende leiutisega. Muuseas, samamoodi vaidlevad nad enamiku asjade üle.
31.10, laupäev
Olime endale takso järele tellinud kella kaheksaks hommikuks. Selleks, et jõuda õigeks ajaks Stepanakerti, hakkas mees Jerevanist sõitma kesköösel ... ja vaatamata sellele hilines umbes pool tundi. Asi selles, et mägedes oli nii neetult tihe udu, et vahepeal pidi sohver 2-kilomeetrist juppi sõitma ligi kolmveerand tundi.
Vaadates seda üsna supi-sarnast udu, mis oli ka siia alla orgu vajunud ning mõeldes, kuidas läbi selle pimedatel mägiteedel sõita – see ei mõju just liiga julgustavalt. Teadmine, et rooli taga istuja on juba kaheksa tundi sõitnud ning peab nüüd sama palju otsa uhama, ei lisanud kindlustunnet. Ilmselt olnuks siiski targem võtta auto koos juhiga kohapealt, see oleks vähemalt värske peaga rooli istunud. Kuid olgu, mis siin ikka kahjatseda. Ladusime oma sumadanid pagasnikusse – niipalju kui seal gaasiballooni kõrval ruumi leidus – ning asusime teele.
Varahommikuselt tühi maantee laskis siiski mõnusalt sõita ning jälgida päikeses ja pilvede vahelise võitluse imelisi stseene. Kohati oli tõsi küll, ikkagi veel üsna kole – auto sukeldus pilve ... või siis udusse, kuidas võtta ... ning nähtavus muutus väga niruks. Mahasadamata pilve piisakesed katsid tihedalt auto esiklaasi – ning nagu kiuste ütlesid kojamehed üles.
Kõrgemale keriv teelint tõusis aga siin-seal pilvedest kõrgemale ning vaatepildid muutusid ühe hurmavamateks. Tagantjärele pilte vaadates õhkad muidugi, et kuivõrd kasin näib objektiivi kaudu talletunu võrreldes kohapeal tajutuga. See, mis fotolt tundub kraavitäie uduna, on tegelikult 
kuristikutäis pilve. Lausmaa inimesel on ikka äärmiselt kummastav vaadata pilvi ... pealtpoolt. Seda enam et autost.
Sõidule lisas omamoodi veidrat vürtsi üsna pikka juppi kestev torutöö. Mingist mägijärvest Šuši linna viiva veetrassi paigaldamine tähendas seda, et asfaldi ja mägede vahelises kitsukeses ribas vonklev kraav oli tühjaks kaevatud ainukesele vabale pinnale ehk otse trassile. Tõdemine, et ega kuhugi mujale pole sellistes oludes ju seda sodi ka panna – ei saa ju kraavitäidet üle asfaldi kuristikku loopida või järsult tõusvale kaljuseinale riputada – ei muutnud asja kuigivõrd paremaks. Niigi kitsas mägitee muutus sellest kõigest veelgi ahtamaks. Aga teadmine, et Šuši linn oli peale sõda siiani ilma veevarustuseta ning käimasolev on järjekordne näide meeletutest investeeringutest Karabahhia elukvaliteedi tõstmiseks, paneb leebuma.
Et mägitee kruvides loksumine paneb kolleegi pisut nirult tundma ning ka autojuht on üha väsinum, teeme teel ka mitmeid peatusi. Üks vahvamaid juhtub olema väikese kiriku kõrval.
Tõsi küll, kiriku olemasolu avastame alles peale peatust. Pisut teest kõrval ja allpool paiknev, 
mägede vahele peituv hall kirikuke näib eatu. Pole võimalik määratleda, millal need kiviblokid välja tahuti – oli see eile või sada aastat tagasi. Pigem kaldun rajatist hindama uuekeseks. Tatsan parklast alla kirikut kaema ning kuulen lähenedes lauluhäält. Tasakesi lahtisele kirikuuksele astudes kuulen ja näen, kuid seljaga minu poole seisev kirikuisa ja kuskil sammaste taga peituvad abilised hommikupalvust üles võtavad.
Omamoodi võluvana mõjub olukorra kerge rohmakus. Papp ise on ehk laulumeeski, kuid vähemalt üks sambatagustest köhib lakkamatult ja teise häälest kostub eksimatult kõrget vanust. Tahtmata pühamehi eksitada, lahkun sama vaikselt. Kuid on see nüüd ukseavast kaduv vari või kivikeste krigin mu taldade all, lakkab laul kui lõigatult.
Paarikümne astmega trepist parklasse roninuna heidan pilgu selja taha ning näen, et enne seljaga minu poole seisnud kiriklane on oma kojast välja tulnud ning põrnitseb mulle järele. Ehkki pidulikus talaaris, mõjub papi must täishabe ja ainutine pilk kuidagi ähvardavalt.
Teise peatuse teeme imekauni puuviljaaia kohal. Justnimelt kohal. Jällegi teeäärses sopikeses peatunud autost kaks sammu mäeveerele teinud, avastame, et seekord jääb allamäge mõnekümne suitsuga küla, mille veerel laiub suur aed. Sügisvärvides õuna-, pirni- ja mis-iganes-puud annavad kogu orule särava ja ehitud näo.
Edasisel teel muutub maastik üha looduskaunimaks. Hakkame jõudma Ararati oru poole. Mägedevahelises orus vonklevale teele sekundeerib selle kõrval sillerdav jõeke – või noh, eks ikka tee tekkis jõe kõrvale ja mitte vastupidi. Sohver teatab, et siin on ühed kaunimad paigad üldse, et tema koos perega sõidab siia mõnigi kord Jerevanist välja, lihtsalt loodusesse puhkama ja liha küpsetama.
Peatume veel nii mitugi korda, küll kohvikukese juures, küll mõne müügileti ääres. Autojuhi väsimus on juba silmaga paista. Proovin pingsalt vestlust ülal hoida ja olen mõttes valmis rooli kõrvalt haarama, kui mees peaks tukkuma jääma. Õnneks koos päeva arenguga muutub ka juht värskemaks ning viimased paar tundi veereme juba mööda lauskmaad Jerevani poole ilma ohutundeta.
Kohati soisegi oru põhja (sellest annab eksimatult aimu nö soohais ehk loodusliku gaasi pilvekesed, mis vaiksema ilmaga päris selgelt tunda) on kaevatud hiiglaslikud kalakasvatused. No ja mõistagi kulgeb sinnakanti jääv tee kalamüügiputkade vahel. Esimese hooga ei saa ma arugi, mida teevad need hiiglaslikud metallkastid tee ääres – no umbes sellised, kuhu meil remondi ajal ehitusrämpsu loobitakse. Kuid kalapildid ja autojuht teevad asja selgemaks. Siin on välja kujunenud terved külad, mille ainsaks sissetulekuallikaks ongi needsamad külmaverelised veeasukad. Kalakasvatusest ostetud, linnasõitjatele mahamüüdud ahvenad, forellid jne toidavad sadu majapidamisi.
Kui linnast eemal müüsid tee ääres oma põllusaadusi talunikud, linnalähistele kalakasvatajad, siis Jerevani enda piiril paiknevad mõned tehased ning otse loomulikult leiab siis ridamisi vastavaid müügilette. Ühes leiab kümnes eri mõõdus potsikuid pesuvahenditega – sest siin kõrval seda toodetakse, teises tuhandete kaupa klaaspurke jne. Linnaäärne asum ja veidralt kitsad linnast välja viivad trassid ei jäta just kuigi head muljet.
Mida kesklinna poole, seda paremaks muutub aga autoaknast paistev ümbrus. Üha enam kalleid autosid, üha kõrgemad ja kenamad hooned, laiemad teed ja rohkem inimesi. Suurlinna asi.
Paraku ei jää linna avastamiseks kuigi palju aega. Korjame oma kodinad hotelli, puhkame pisut ja vastu viimastele töökohustustele.
Tõsi küll – üks detail köidab silma. Nii puhtalt väikese uhkustamise nimel viiakse meid linnas kohale mitte autoga, vaid metrooga (millel on nagu Tbilisiski, üks peaharu ja pisike kõrvalharuke). Vot ja selle metroo ees jäävad ühes varjualuses silma ridamisi pinksilaudu ning jaamas sees Playstationi konsoolid – mõlema ääres ja ümber asjatamas noored inimesed. Imestava pärimise peale kostetakse, et see pidada olema tavaline. Pinksi- ja piljardilauad, koroonast rääkimata jm selline meelelahutus pidada olema igal pool, mõistagi väikese tasu eest, aga ikkagi. Rahvas on siinkandis harjunud oma aega veetma kodust väljas, enamasti värskes õhus.
See, et tänavaääred meenutasid kohati turgu ja kaubakastide ning ostjate vahel laveerimine muutus kohati päris keeruliseks, ei pane ilmselt kedagi üllatuma.
Õhtustame ühes imevahvas keldrikõrtsis nimega Kaukaasia. Kümneteks pisikesteks saalideks jagatud restoran on vormistatud rahvuslikus stiilis ning toidudki on vastavad. Nokime endale ette ridamisi liudasid erinevate suupistetega. Värsked ja marineeritud köögiviljad, küpsetatud juust ja grill-liha ... oehhh, see kõik oli nii hea. Ja mis peamine – Jerevani mõistes ka odav. Keskmine liuake ühte sorti kraami maksis no ütleme 700 AMD ehk 20 EEK. Kogu pikk ja mõnus õhtupoolik rikkaliku lauaga läks maksma 6000.-AMD nina kohta. Pole ju palju, või mis?
Õhtu naelaks aga kujunesid kahtlemata Jerevani kuulsad tantsivad purskkaevud. Ehkki õhtu oli
kohalike jaoks jahedavõitu – vaid nii 15 kraadi – pisut vihmamärg, kogunes vaatemängu kaema sadakond inimest. See olla kröömes võrreldes ilusamate õhutega, kui linna peaväljakut täidavad tuhanded. Vaatemäng on kahtlemata seda väärt. Ringikujulise ning võimaste sammas-hoonetega ääristatud väljaku südameks on hiiglaslik bassein. Hästi valitud, mõjusa ja haarava, enamasti klassikalise muusika järgi alustavad selles oma pulseerivat-pöörlevat tantsu värvilised veejoad. Pimedas, niiskelt läikivas oktoobrikuu viimases öös mõjub kõik see tõeliselt suurjooneliselt.
01.11, pühapäev
Tagasilend. Pisut liiga palju lennujaamu ning molutamist. Jerevanist Moskvasse. Moskvast Helsinkisse. Helsinkist Tallinna. Ning siis juba Tartu.
Varahommikul mägede vahelt alustatud päev lõpeb juba tasasel Eestimaa maanteel sõites. Loojub päike. Ning naeratust näole kiskuva äratundmisega tõden – pagan küll, siin on ju isegi ilusam. Mäed ei takista meil päikese loojumist imetleda!
ts'tesutyun (ehk nägemist armeenia-päraselt)
